Kodukale
Kodukale
Kodukale
Kodukale (2)
kodukale (4)
Kodukale (5)
Kodukale (6)
Kodukale
Kodukale (8)
Kodukale
Kodukale (3)
Kodukale (2)
Kodukale
Kodukale
Kodukale
Kodukale (2)
kodukale (4)
Kodukale (5)
Kodukale (6)
Kodukale
Kodukale (8)
Kodukale
Kodukale (3)
Kodukale (2)

21. jaanuar – Bira-Sengkang. Lake Tempo (Indonesia trip)

Indoneesia trip VI päev – Sulawesi saar IV päev

Täna öösel oli kuidagi väga rahutu öö. Kell 5 hommikul sai rahutult voodis rahmeldatud – selili, kõhuli ja ühelt küljelt teisele, nagu sipelgad oleksid voodis. Tegelikult õnneks ei olnud :)!

Öeldakse, et igal halval küljel on ka hea hea külg. Nii saigi võetud fotoaparaat ja mindud hommikust Bira randa pildistama. Peaaegu inimtühjal rannal jalutamine ja pildistamine tekitas omamoodi maagilise tunde – ainult sina, sinu rand, sinu meri ja sinu päikese tõus…….

Pärast hommikusööki jätkasime oma teekonda, mille järgmiseks sihtkohaks oli linn nimega Sengkang. Teel sinna möödusime suurest kummipuude metsast, mis oli ettevõtluse eesmärgil tehislikult sinna kasvatatud (loomulikult kasvavad need puud ka vabas looduses). Puude vahel askeldas üks töömees, kellega tegime põgusalt juttu tema tööst. Kummipuu saaduste korjaja töötab aastas 361 päeva ehk aastas on tal väidetavalt ainult 4 vaba päeva. Kaks (2) vaba päeva on Ramadani ajal ja teised kaks (2) päeva on oktoobris, siis kui toimub pühvlite ohverdamine Muhamedile. Iga päev töötab ta keskmiselt 8 tundi ja korjab selle ajaga keskelt läbi 15 kg kummi toorainet. See juures kuupalk pidi väidetavalt olema 125€…..!!! Pani kukalt kratsima siis ja paneb kukalt kratsima ka nüüd blogi kirjutades! Loomulikult on tal kõige selle juures ka pere (naine ja kaks last).

Sengkangi jõudsime hilisel pärastlõunal. Kiirelt kotid hotelli ja Tempe Lake`i uudistama. Veel liiklemiseks kasutatakse seal kanuu laadset sõiduvahendit. Seda kanuud juhitakse päris eriskummalisel viisil. Mees istus kanuu lõpus ja tema ees oli mootor. Sõukruvi oli paarimeetrise raudtoru otsas mida juht hoidis vasakus käes. Seda ta liigutas kuidas vaja ning vajadusel tõstis veest välja (nt kui sõidetid hooga läbi veest välja ulatuvate paksude taimede). Teises käes oli tal lühikses varrega mõla/aer, millega ta siis seda kanuud juhtis/suunas!

Danau Tempe või Tempe Järv on kõige suurem järv Sulawesis. Seda tõestasid ka lained, mis suurel lagedal pinnal tuulega tekivad. Väikeste lainete vastu mis üle madala kanuu ääre pritsisis, olime ettenägelikult keepidega varustatud.

1985 aastal ehitati järvele esimesed kolm maja, järk-järgult ehitati sinna ülejäänud majad. Tähelepanelikult vaadates märkate, et kõik majad on ehitatud näoga ühte suunda. Majad on ehitatud tuule suunda arvestades. Kui tuule suund muutub, siis kõik ujuvmajad pöörduvad vastavalt tuulesuunale. Kõikide majade jalad on järve põhjas fikseeritud ehk majad jäävad stabiilselt oma asukohale.

Ühes sellises majas me ka ühe tunnikese veetsime. Elatakse neis suurima tagasihoidlikusega. Elutoas magamiseks madrats, mõni tool, mõni väike riiu! Köögi poole peal kööginõud, gaasipliit, mõni mööbliese! Kuna selle maja peremees oli kalade kokkuostja, siis saime täpsemalt aimu sellest siinsete elanike peamisest elatusallikast! Külalisi kostitati kohvi ja banaanipirukatega, mida siis päikese loojangut nautides hea maitsta lasti.
Kõik pered elavad nendes veepealsetes majades suhteliselt ühesugust elu. Naised viivad oma lapsi igal hommikul järve mööda paatidega kooli ja kooli ajal on nad ise turul kala müümas. Joogivesi ja toiduvalmistamise vesi tuuakse maalt, aga enese pesemiseks ja riietepesuks kasutatakse seda sama järvevett. Tualetiks on auk terassi põrandas, mida ümbritses kolmelt poolt alla meetrised nn seinaplaadikesed.