DJI_0023 - kodukale
IMG_20180120_212708
DJI_0045 - kodukale
IMG_20180120_120548
DSC_0220 - lodukale
DSC_0224 - kodukale
IMG_20180120_120834
IMG_20180120_121039
DJI_0032 - kodukale
DJI_0023 - kodukale
IMG_20180120_212708
DJI_0045 - kodukale
IMG_20180120_120548
DSC_0220 - lodukale
DSC_0224 - kodukale
IMG_20180120_120834
IMG_20180120_121039
DJI_0032 - kodukale

20. jaanuar – Bira. Snorgeldamine ja rannapuhkus Liukang saarel. (Indoneesia trip)

Indoneesia trip V päev – Sulawesi saar III päev

Tänane päev oli mõeldud Liukang saare külastamiseks ja selle lähistel snorgeldamiseks. Bira sadamas ootas meid valgete (päris määrdunud) lühikeste pükstega (mis meenutasid nn bokser aluspükse) tegelane. Inglise keele ja huumori meelega tal probleeme ei olnud. Paadipeale minnes selgus, et tema ongi (välimus on petlik) selle paadi omanik.

Selle reisi esimene snorgeldamine sai teoks enne saarele jõudmist. Erinevate kalaliikide rohkuses pettuma ei pidanud. Palju tuttavaid kalaliike, mida oleme näinud Malaisia (Borneo) ringreiside snorgeldamistel. Nii nagu Malaisias, nii ka siin olid kalad värvide poolest, võrreldes Punase mere kaladega natuke tagasihoidlikumad. Veealust elu sai nauditud 1,5 tundi, mille jooksul õnnestus enda jaoks avastada paar uut kalaliiki.

Liukang saar on tuntud imeilusa lumivalge liivaga ranna poolest. Kohe rannas asuvas külas oli elu nagu hetkeks seisma jäänud. Kahel pikal tänaval ei olnud sigimast sagimist ega kisa ja kära. Aeg ajalt möödus meist üks-kaks inimest, mõne kodu rõdul või nn maja all toimetas mõni eakam inimene.

Ühe maja põranda all toimetas üks memmeke kangastelgedel. Ta valmistas siidist laiasid „rõngassalle”, mida on mugav rannas ümber keha ja külmaga ümber kaela siduda. Käsitööl oli loomulikult ka oma hind (1 tk – 25€ mis on nende mõistes ikka väga suur summa). Rõngassalle valmistaval naisterahval oli kaks maja. Tänava saare poolsel alal oli vanaaegne maja (vanaaegne tähendab, et puidust ja puit jalgadel. NB! Sellisesid maju on võimalik a la 100 mehega pikkade bambuslattide abil viia ühest kohast teise!) ja tänava mere poolsel alal oli tal kaasaegne maja (kaasaegne tähendab, et vundamendile ehitatud tsemendist maja). Majad olid täpselt vastakuti. Pererahva lahkust koheselt „ära kasutades” õnnestus meil kiigata vanemat tüüpi maja sisemusse. Selles majas elas pererahva tütar koos oma peigmehega. Nende kodus oli kõik „mugavaks eluks” vajalik olemas (võrreldes paljude teiste inimeste kodudega, kuhu on olnud võimalik üle ukse sisse kiigata). „Mugav elu” tähendab Indoneesia mõistes keskmiselt hästi elamist.

Õige elu läks külas lahti pärast koolitundide lõppemist. Siis olid mõlemad tänavad lapsi ja laste juttu ning naeru täis!

Külale tiir peale tehtud, ootas meid rannas meie paadimehe kodu juures lõunasöök. Lõunasöögiks pakuti loomulikult kala (salati, hautise ja loomulikult riisiga), mis maitses taaskord üle keskmise hästi. Kohe paadimehe kodu kõrval oli kolm suhteliselt uut ja väga viisakat turistidele mõeldud rannamaja. Vestluse käigus tuli välja, et need rannamajad kuuluvad meie määrdunud valgete aluspükstega ja aukliku särgiga paadimehele. Siit taaskord vaarisadelt pärinev moraal – Ära lase ennast inimese välimusest petta!

Õhtupoolik sai veedetud mere vaatega hotelli plääsil ja rannas pehmel liival jalutades.